Mõtisklused
SALLIVUS / TOLERANTS
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võime taluda, tunnustada või/ja usaldada erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab ta endas austust. See on reaktsioon mitmekesisusele ja võime elada ise ja lasta teistel elada, sisaldades sümpaatiat või hoolivust tõekspidamiste või praktikate suhtes, mis erinevad sinu enda omadest.
Tänases ühiskonnas on sallivus ilmselgelt hädavajalik võimekus. Miks? Tolerantsus on uue aja teema - ei ole olemas ühte õiget vastust, ei ole olemas ühte ainsat õiget tõde - on ainult hulk erinevaid võrdväärseid tõdesid, on palju erinevaid vaateid, arusaamu ja nendega tuleb meil kõigil tänases päevas paratamatult hakkama saada.
Sallivust peetakse demokraatliku ühiskonna üheks alustalaks ja sallivuse arendamine on ilmselgelt võtmeküsimuseks kooselu korraldamisel kogu maailmas. See on opositsiooni armastamine, kus mitte ainult ei peeta lugu, vaid ka väärtustatakse teist poolt, eelistamata ühte teisele isegi siis, kui erinevused on fundamentaalsed.
Sallivus kui isikuomadus on tänapäeval kujunenud üldtunnustatud ideaaliks, mille järgimine on oluline enamustes eluvaldkondades, nii era- kui ametialaselt.
Oleks täiesti naiivne eeldada, et inimesed on loomu poolest sallivad, osavõtlikud ja sõbralikud. See hoiak ei ole sünnipärane või automaatne oskus, selle harjutamine nõuab tõsist pingutust ja sisaldab endas mina-tugevust. Seesmisest ebakindlusest kasvab välja vajadus teisitimõtlejaid kõrvaldada, puudulikust enesekindlusest iseenda omapäras, vajadus taga kiusata võõrapäraseid. Teise inimese eitamisega tahetakse anda kõrgem väärtus iseenda olemisele. Mida teadlikum on inimene iseendast, seda sallivam / tolerantsem on ta kõikvõimalike erisuste suhtes. Tõeline sallivus on armastus nii iseenda ja teiste suhtes, tunnustus teistsugune-olemisele ja õigusele teistsugune olla. Mõlemad on või peaksid olema seotud osavõtlikkuse ja huviga. Mina-tugevust näitab hirmu puudumine, kus teisiti olek, teisiti mõtlemine ei kujuta endast ohtu, mis võib midagi lõhkuda, vaid kui väärtus, mis võib rikastada ning anda uusi arenguimpulsse.
Sallin, talun, tolereerin teistsugust! Dalai Lama on öelnud, et tolerantsuse harjutamisel on su parimaks õpetajaks vaenlane.
Otsige erisustes peituvaid plusse, üksteiselt õppimise ja silmaringi laiendamise võimalusi.
Uue kogemuse kaudu saame iga kord midagi uut teada ka iseenda kohta. Vaatamata sellele, mida iga uus kogemus teie jaoks tähendab, lubage sel oma maailmapilti avardada.
Rita Rätsepp
16.04.2012
VALIKUD
Kui oleme valinud austamise, sallimise, eeskujuks olemise, kuulamise, aitamise, oskuse ja julguse õnnelik olla ja unistada siis…
Ei päriselt kao ükski loodu,
vaid kõiges jätkub ühtesoodu,
seepärast hinda olemist.
See kestev on! Suur seadus ikka
jääb kandma elu -, ilurikka
maailma käiku imelist.
Sest tõest me ammu aimu saime
ja liitnud on see õilsaid vaime,
see iidne tõde omaks tee,
maa laps, ja austa tarka jõudu,
mis juhib kõige elu sõudu
ja tähtedele määrab tee.
Ja siis, et kõige keskust leida,
pilk enda põue põhja heida –
siis saabub äratundmistund.
Sa mõistad kõige õiget määra
ja ükski vägi sind ei väära,
kui päikeseks on sisesund.
Siis uskuda võid oma meeli,
sest need ei räägi valekeeli,
kui sind su mõistus ärkvel peab.
Su rõõmus pilk on ikka virgem
vaim paindlik, aga selgroog sirge,
sind elu küllus kaasa veab.
Kui kõike maitsed, tundes piiri,
ja mõistus teele heidab kiiri,
siis õnnelik on eluretk,
siis sinul möödunust on aimus
ja elab tulev aeg su vaimus
ja üks on igavik ja hetk.
Ja kui sa mõistad kõige hinda
ja sul see tunne täidab rinda,
et tõeline on ainult see,
mis sigiv on, siis pole hilja,
et vaikuses võiks kanda vilja
ka sinu töö ja sinu tee.
Ja kui sa kõike vaatad seostes
ja ilmneb läbimõeldud teostes
su mõttejõud, su luulesoon,
siis saab maailm sult kauni kingi,
sest ära tunda õilsaid hingi
on kõige kaunim missioon.
/Johann Wolfgang von Goethe
tõlkinud August Sang
Meedi Neeme
09.04.2012
VASTUTUS ELU EES
Kõik elav tahab elada, kõik elav tunneb valu ning väldib surma. Niivõrd, kui me teadvustame endile seda elusolemise pühadust, oleme inimestena "inimlikud" maailmas, kus paratamatult kõik toitub kõigest, kus surma läbi kogub jõudu uus elu.
Nii on kirjutanud Timo Maran Albert Schweitzeri (1875-1965) loodusfilosoofiast - aukartus elu ees.
Olen elu jooksul korduvalt sattunud mõtisklema sõna „vastutus“ tähenduse ja piiride üle ning vähehaaval jõudnud arusaamiseni, et ma tõesti vastutan ise kõige eest, mis mul on. Mida annan, seda saan – iga mõtte ja teoga loon oma elu. Minu maailm peegeldab püüdlikult just seda, mida mina usun. Nii ma elan oma maailmas ja usun oma tõdesid. Minu maailm on osa suurest maailmast, kus igaühel on oma tõed, mis võivad minu omadega sarnaneda, aga võivad olla ka hoopis vastupidised. Kuidas ma siis aru saan, kas olen õigel teel?
Aastal, mil A. Schweizer suri, sündisin mina ja veetsin kuus esimest eluaastat Alutaguse ürglooduse keskel, kasvades siiras usus, et mind ümbritseval maailmal on imelised võimed näha nähtamatut ja kuulda kuuldamatut. Minu maailma kuulusid loodus ja loomad, nad olid iseenesestmõistetavad. Teadsin, et ma pole kusagil kunagi üksi. Maailm oli mu muinasjutt ja mina osa sellest.
Loomulikult tõi kasvamine kaasa valusaid õppetunde ja kohati ka ületamatuna näivaid väljakutseid, mil kaldusin süüdistama kedagi või midagi, kuid kummalisel kombel püsis minuga samal ajal ka seesama lapsepõlvest tuttav teadmine, et tegelikult on maailm jätkuvalt imeline ja eriline paik. Õpi vaid oma õpetunnid ja liigu edasi, sest keegi teine seda Sinu eest teha ei saa.
Raamatus „Vaimsete seaduste valguses“ ütleb D. Cooper nõnda:
„Tõeline vastutustunne on võime reageerida kõigi olendite vajadustele enese ümber – lillede, puude, loomade, inimeste ja planeedi vajadustele. Kõrgeltarenenud olend suhtub heatahtlikult igasse Universumis elavasse olendisse.“
Selle teadmise võtsin tõenäoliselt üle oma emalt, kelle jaoks taimede ja loomadega kõnelemine on siiani loomulik suhtlemisviis. Sama hingejälge süvendasid soome muinasjutud R. Roine raamatust „Kõnelevad kuused“ ning hiljem F.R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Varases lapsepõlves loodud uskumustel on väga suur mõju inimese elule.
Usun, et olen õigel teel, olgugi, et olen rännates lugematu arv kordi komistanud ja kraaviski käinud, kuid enam ammu ei süüdista ma teisi oma „hädades“.
Minu elu on minu valikud ja vastutus. Ma vastutan enda ja oma teekonna eest ning luban teistel ise oma vastutust kanda.
Sirje Külaviir
02.04.2012
MINA JA MINU TERVIS
Sel nädalal ja ka kõigil järgnevatel nädalatel võiksime mõelda rohkem enese heaolu peale. Millised on need näitajad, mis tagavad meie hea enesetunde? Tänapäeval kirjutab iga turul püsida üritav ajakiri tervisest. Enamasti küll tervislikust toitumisest või kaalulangetamisest. Kuid kas kehakaal ongi ainus oluline tegur hea tervise ja enesetunde tagamiseks? Kaldun arvama, et neid näitajaid on märksa rohkem.
Inimese organism on mehhanism, mis vajab tasakaalu. Puhkust, tööd, liikumist, energiat – kõike konkreetsele mehhanismile täpselt tema vajaduste järgi. Märkan arvestustenädalal tihti väsinud ilmega jõuetuid õpilasi ning püüan neid toetada motiveerivate sõnadega – küll te jõuate, olete tublid jne. Tean ju isegi, et tähtsad toimetused kipuvad jääma viimasele minutile, ning siis tuleb võlgu võtta öötundidest. Mis siis juhtub? Peen masin meie sees väsib ära ning asub meie käest luba küsimata puhkama. On selleks puhkeajaks siis geograafiatund, autoroolis tööle sõitmine või mõni muu vajalik toiming. Puhkamine ei toimu siis, kui vaja oleks, vaid mõne eriti tähtsa tegevuse kõrvalt.
Väsimusest jääb võlg. Mõne aja pärast on tarvis ka puhkuseks kulutatud tund tasa teha, järele õppida või töötada. See aeg tuleb meil samuti leida. Aeg on aga see, millest meil kipub alati puudu jääma. Aeg iseendale. Aeg puhkuseks. Aeg liikumiseks. Aeg enese harimiseks ja täiendamiseks. Aeg söömiseks. Pidevas võlas elamine kaotab tasakaalu ning tulemuseks on haigused, väsimus, pahurus, jõuetus.
Seega, sõbrad, kutsun teid üles leidma oma tasakaalupunkt, kus kõigele oleks oma aeg ja koht.
Mõnusat õuesviibimist ja kevadpäikese nautimist!
Ingrid Tullus
26.03.2012
EESTI RAHVA KANNATUSED
Mõtisklen Teiega täna Eesti rahva kannatustest.
Mida see sõna „kannatused“ õigupoolest tähendab? Sõna „kannatus“ tähendab valu ja vaeva, nii hingelist kui ka kehalist. Mis tähendus sellel sõnal meie jaoks täna on? Minu jaoks… Teie jaoks…
Muidugi küsin ma endalt, kes olen mina, et rääkida teile kannatustest? Mida tean mina kannatustest? Kes olete teie, et rääkida teile kannatustest? Mida teate teie kannatustest? Kas me tegelikult ka teame, mida tähendab olla läbikülmunud lootuseta saada sooja või mida tähendab olla tühja kõhuga? Kas me suudame mõista, missugune valu see on, kui ei tea, mis Sinu isast või emast on saanud? Või õest ja vennast?
Kümme inimest sai surma ja 12 haavata … on sagedasti kõlav lause uudistes. Kas te olete end kunagi tabanud mõttelt, et see 10 ei olegi nii palju… Piinlik tunnistada, aga mina olen küll. Sest meil on ju sündmusi, kus kannatanute arv küündib 100 000-ni. See on meie jaoks statistika, arvud, mille taga justkui nagu ei oleks inimesi.
Aastatel 1940–1950, siis kui teie vanaemad ja vanaisad olid lapsed, hukati, arreteeriti ja küüditati st viidi vastu tahtmist Eestist Siberisse väga palju inimesi. Kui palju täpselt, ei olegi suudetud lõplikult kindlaks teha. Aga see arv küünib saja tuhande inimeseni. Arvud? Aga selle saja tuhande taga on sada tuhat külmatunnet, sada tuhat kaotusvalu ja katki läinud elu…
Aastatel 1941–43 pidas üks 14-aastane tüdruk päevikut, kirjutades seda matemaatikaõpiku servale. Loen Teile sellest mõned katkendid.
[1942] [August] Käime nüüd iga päev marjul. Täna oleme juba teist päeva ilma leivata ja kolm päeva pidada arvatavasti veel ilma olema. Sööme ainult marju, seeni, ja nõgeseid. [---]
[November] Täna on niisugune vinge tuuline ilm. Puid on tarvis, aga kuskilt ei tohi võtta. Kõike peab varastama. Küll on hirmus see elu. Ema on juba üle kahe nädala haiglas olnud.
[Detsember] Täna on jõululaupäev. Peame vesise suuga mõtlema jõulutoitudele. Kõht on tühi. Ema on haiglas. Kole on mõtelda. Isast ei ole aimugi. [---]
[1943] [Veebruar] Praegu on suured tuisud, tuul on külm ja vali. Ootan kangesti, millal ema koju tuleb. Kaheksa päeva ja 5 kuu pärast on isal kaks aastat vangis olla. [---]
[Aprill] Täna on venna sünnipäev. Pr. Kongats kinkis talle pool viilu leiba ja ühe sibula sünnipäevaks. [---]
[Mai] Korjame põllult läbimädanenud kartulaid ja teeme neist ise kooki, küll on head. Mul parema käe pöial mädaneb, hirmus valus. [---]
[Juuli] Täna oleme juba teist päeva ilma leivata. Sööme ainult nõgese suppi ja oleme ise nii nõrgad, et ei suudaks üldse käia.
(Represseeritud inimeste registrid. Raamat 6. Küüditamine Eestist Venemaale. Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940–1953. Koostanud Leo Õispuu. Tallinn: Eesti Represseeritute Registri Büroo, Rahvusarhiiv, AS Andmevara, Tallinna Tehnikaülikool – Soojustehnika Instituut, liit MEMENTO, 2001. Lk 71–79.)
See on olnud argipäev ühele tüdrukule, sama vanale kui teie siin olete. Kas meil teiega on selle tüdruku kannatustest ja terve rahva kannatustest õppida? Küllap on. Meie võimuses on märgata, kui hästi meil kõik on. Aga meie võimuses on märgata kaasinimesi ning mõista ka neid, kellel ei ole kõik hästi ja mitte naerda nende viletsamaks olemise ja kannatuste üle.
Aga meil on ka kohus mõista, et riik, mis ei tee oma rahvale haiget, on suur väärtus. Ja loota, et see nii ka jääb.
Katrin Martsik
19.03.2012
LAPSE KODUMAA
Kodumaa on kõige kodusem maa,
kus laps võib julgesti astuda.
Ta on liivakasti-ja karjamaa,
seenemetsa-ja marjamaa,
lumememme-ja tuisumaa,
kelgusõidu-ja uisumaa,
lasteaia-ja koolimaa,
mängumaa ja hoolemaa.
Kodumaal on ema hellad silmad,
isa tugevad ja soojad käed.
Kodumaa on ainus terves ilmas.
Hoiab sind. Sa teda hoidma jääd.
/ Maimu Linnamägi
Ilusat Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!
24.02.2012
SÕJAGA VÕI RAHUGA?
Eesti Vabariik on karastunud sõjas- Eesti Vabadussõjas. Meie riik kuulutati küll välja enne seda sündmust kuid „sünnitusvalud“ tuli läbi teha ikkagi sõjas. Seega on rahu loodud sõjaga. Ja kahjuks saab rahu ainult sõjaga ka hoida. Sest 1939.a. kui lubasime oma territooriumile Nõukogude Liidu sõjaväebaasid, oli veel rahu, vähemalt Eestis. 1940.a. suvel aitasid needsamad „rahuarmastavad punaarmeelased“ Eesti Vabariigis läbi viia riigipöörde. Meie valitsus ei hakanud vastu, üritati hoida rahu. Kas me saame aga rahuks nimetada kohe alanud terrorilainet? Kas vangistamised, piinamised, hukkamised ja tagatipuks 1941.a. suurküüditamine on rahumeelsed tegevused? Kindlasti mitte!
Rahu Eestis saab hoida vaid seda kaitstes, rahu ja vabaduse kaitsmine on iga eestlase kohus. Meie esivanemad on alati vastu astunud välisvaenlasele, olgu selleks siis ristisõdija või punametsaline. Vabadussõjas tõestasime hiilgavalt, et rahva kaljukindel tahe võib sundida alistuma ka ülekaaluka vastase. Vaid rahu kaitseks valmis olles saab elada rahus!
Marek Nisuma
13.02.2012
MINA JA ÜHISKOND
Ühiskond oma erinevate valdkondadega ümbritseb meid kõikjal ja koguaeg. Ise oleme me selle osad ja osalised. Meie töö ja tegemised on panus ühiskonnale. Demokraatliku riigi üks põhimõtteid on, et kogu rahvas ehk meie ise oleksime kaasatud riigi valitsemisse. Kõige lihtsam viis selleks on käia valimistel. Siiski leidub ka neid, kes seda väikest kohust jätavad tegemata. Vana-Kreekas kutsuti isikut, kes hoolib vaid endast ja ei osale riigi valitsemises idioodiks. Tänapäeval kasutatakse seda negatiivset väljundit ka teistes tähendustes. Isiklikult kasutaksin seda sõna algtähenduses siiani. Kuid meie hulgas on palju inimesi, kes panustavad ühiskonna arengusse veidi enam, kui nemad ning enamgi kui lihtsalt valimas käimine.
Peamine, millest soovin rääkida on kodanikuühiskonnast ehk viisidest kuidas inimesed ise saavad oma aktiivsusega panustada ühiskonnale. Variante on mitmeid: heategevus, vabatahtliktegevus, kaaskodanike igapäevane aitamine. Oma huvide ja soovide realiseerimiseks koonduvad sarnase maailmavaatega inimesed ühendustesse. Nende läbi on võimalik ühtteist saavutada, nii riigi kui ka iseendi jaoks.
Enda kogemusest rääkides, siis aktiivseks kodanikuks muutusin alles ülikooli ajal, saades aru, et ühtteist tuleb siiski ka ise teha, et kõik kulgeks minu enda soovide kohaselt. Mitte leppides sellega, et teised minu eest otsustavad.
Hetkel kuulun ise mitmesse organisatsiooni, kuid räägin teile lähemalt kahest kõige südamelähedasemast, kuhu panustan kõige enam oma aega ja energiat.
Vahetult pärast ülikooli astumist astusin ma ka ühe korporatsiooni liimkeks. Tegemist on tudengiorganisatsiooniga, mis ühendab erinevatest vanustest ja erinevatelt erialadelt inimesi, keda omavahel ühendab rahvusluse ja hariduse väärtustamine. Eesti korporatsioonid on tegutsenud juba üle saja aasta ja hoidnud neid väärtusi ülal eestlastele rasketel aegadel. Oma organisatsiooni sees korraldatakse pidevalt erinevaid üritusi, nii sportlikke, hariduslikke kui ka meelelahutuslikke. Nende läbi suurendatakse omavahelist sõprust ja arendatakse üksteist. Korraldajad saavad väärtuslikke kogemusi, mis ka hilisemas elus kasuks tulevad. Lisaks sisemistele üritustele oleme kohal Eesti rahvuse jaoks olulistel sündmustel, nagu näiteks Vabariigi aastapäeva lipuheiskamisel, Tartu rahu aastapäeval jne. Tegemist on organisatsiooniga, kuhu kuulud terveks eluks, sealt leiad häid tuttavaid ja mõttekaaslasi.
Teine, millest soovin rääkida on Kaitseliit. Iga riigi eksisteerimise seisukohalt on oluline tema kaitsevõime. Ka Eesti riik võitles oma vabaduse eest relvaga. Kunagi pole kindel, kas ja millal seda uuesti vaja teha on, tuleb selleks siiski valmis olla. Kuigi Eestis on meeskodanikel kohustus teenida Kaitseväes on lisaks sellele võimalik panustada ka Kaitseliidu tegemistesse, mis on igati kasuks riigi julgeolekule. Tegemist pole pelgalt relvast laskmise ja marssimisega. Sellest organisatsioonist saab mitmekülgseid oskusi ja teadmisi, mis ka muudel eluvaldkondadel vajalikuks osutuda võivad. Näieteks meditsiinioskused ja teadmised looduses hakkama saamisest, lisaks kasvatatakse sportlike võimeid ja üldteadmiseid ühiskonnast, ajaloost. Isiklikult naudin õppuste ajal metsas olemist ja seal teistega ühe eemärgi nimel tegutsemist, samalajal unustades muud argised mured.
See kõik, mis rääkisin on vaid pealiskaudne tutvustus sellest, mis organisatsioonidega on tegu ja miks ma seal olen. Viise kuidas midagi ühiskonna heaks teha on palju ja kui me kõik anname oma panuse selleläbi, siis paraneb kogu meid ümbritsev keskkond tervikuna.
Ronald Juurmaa
06.02.2012
Globaliseerumine ehk üleilmastumine tähendab ühiskondade ühtsustamist. Selle protsessi käigus saab päev-päevalt ühe ilmsemaks rahvaste omavaheline seotus ja sõltuvus.
Meie igapäevase elu lahutamatuks osaks on saanud multikultuurne maailm, kus inimesed olenemata oma rahvusest, keelest, religioonist ja etnilisest kuuluvusest koos elavad. Samuti tihenevad rahvusvaheline kaubandus ja teaduslik ning poliitiline koostöö. Akadeemikud, multinatsionaalsed organisatsioonid ning koguni rahvad ja valitsused teevad järjest suuremaid pingutusi, et parandada omavahelisi suhtlemisvõimalusi ja dialoogi.
Ma arvan, et multikultuurse maailma olemuse üle mõtiskledes on kõige põnevam kuulda inimeste endi kogemusi ja mõttekäikke. Kuidas mõjub inimesele elamine teistes maades või kokkupuude erinevate keelte ja kultuuridega?
Tänase nädala mõtiskluse juures on minul võimalus sellele küsimusele vastata.
Asudes peale keskkooli lõpetamist elama ja õppima välismaale, olin ma päris veendunud, et ma ei pea ilmtingimata koondama enda ümber oma rahvuskaaslasi. Lausa vastupidi, mul tekkis tunne, millestki uuest ja huvitavast mitte osa saada. Nii saigi mitu head semestrit igati rahvusvahelises seltskonnas oma silmaringi laiendatud ning huvitavaid kontakte loodud.
Kuid aja möödudes hakkas midagi erakorralist juhtuma. Kõik see, millest ma olin teadlikult soovinud eemale hoida, rajas aina kindlamalt teed minu maailma.
Ühel päeval sain ma loengus tuttavaks Annaga, kes oli Eestis sündinud ja üles kasvanud, kuid ei omanud erilisi kultuuriteadmisi Eesti kohta ning veel vähem mõistis riigikeelt. Nüüd oli käes moment, mil tuli teistele tudengitele selgitada, miks me Annaga omavahel saksa keeles räägime ja mitte oma emakeeles. Ausalt öeldes olin ma ise parajas segaduses, sest ma ei olnud varemalt meie riigi teise kultuuritaustaga kodanike peale nii väga mõelnud.
Järgmisel korral sain telefonikõne ülikooli administratsioonilt, milles küsiti luba mulle edastada ühe eestlanna maili aadress. Tegemist oli äsja ülikooli saabunud ja doktoriõppe valinud Tartu neiuga. Tema oli kohe julgelt küsinud, et kas ülikoolis leidub Eestist pärit tudengeid. Peale meie sõbrunemise algas üks toimekamaid Eesti kultuuri levitamise perioode üleüldse minu elus. Kultuurikandjatena osalesime Berliini Saksa-Eesti Seltsi ja Eesti Suursaatkonna poolt korraldatud üritustel nii esinejatena kui ka pealtvaatajatena. Nii sai päkapikku ja Lottet mängitud, kaunites Eesti rahvarõivastes Euroopa Liidu uusi liikmesriike tervitatud, linnaekskursioone läbi viidud, Eesti erinevaid pühasid tähistatud ning meie endise väga austatud presideni L. Meri loenguid kuulatud.
Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et see multikultuurne ümbrus, mille keskel ma palju aastaid elasin ja millest ma üksi lootsin oma maailmanägemust rikastada, võib tuua mu enda rahvuskultuuri mulle nii lähedale ja teda eriliselt armastama panna.
Richard D. Lewis (tunnustatud briti juhtimiskonsultant ja spetsialist kultuurierinevuste uuringute alal) ütleb oma käsiraamatus „Kultuuridevahelised erinevused“, et kui inimene oskab näha iseennast või oma kultuuri väljastpoolt ja selle tulemusel ka objektiivselt mõelda, on tal olemas kõik võimalused eemaldamaks teatud kultuuritõkkeid, mis on tal senini takistanud süüvimast teise mõtetesse või isiksusse.
Julge liikumine ühest kultuurist teise vaid rikastab ja kasvatab meid!
Helen Tiitus
30.01.2012
OLEN PÄRISORI
Juhan Viiding
Olen pärisori. Töötan palehigis mõisniku heaks. Küll on halb mõisniku heaks töötada. Töö on raske, isandad on võõrad ja ei saa aru sellest, et ka mina olen inimene. Laulan töö- ja tavandilaule, eriti töölaule. Need laulud kanduvad suulisel teel põlvest põlve edasi ja on üks osa folkloorist.
Mõtlen sageli, kas Saksamaa talupoja elu on minu omaga võrreldes kergem või mitte. Aga ma ei tea seda. Ja kellelt mul olekski seda küsida? Feodaali käest? Ei maksa naerma ajada. See ei mõista mu keelt ega saaks aru mu küsimusest. Ja kui ta saakski mu keelest aru ja kui ma talle ütleksin, et kunagi ilmuvad müügile raamatud, mis on kirjutatud eesti keeles, laseks ta arvatavasti mulle mõisatallis lugematuid piitsahoope anda. Ja kui ma veel lisaksin, et kunagi tekib iseseisev eestikeelne teater, naeraks ta mulle näkku. Aga ma ei lähe talle seda ütlema. Mulle tundub, et aeg pole veel küps. Nii loll ma ei ole.
Head kaaslased Rocca al Mare Koolis, olgem tähelepanelikud ja hoidkem oma mõtted ning arvamused vabad orjaikkest. Ärgem ajagem aga segi mõttevabadust ebaviisakusega.
Kaja Komissarov
23.01.2012
MÄRKAMISEST
Märkamisega on õpilasel koolielus tegemist igapäevaselt. Mõistkem seda heatahtliku tähelepanuna teiste inimeste toimingute suhtes, "näen või kuulen sind, nagu sa oled; sa oled minu jaoks olemas."
Õpilane seisis nukralt ühes näiliselt lõpututest korideridest. Koolimaja tundus suur, võimas ja hirmutav. Ta oli hilinenud ning ei leidnud koduklassi. Aga rõõmsal ilmel lähenes gümnasist, kes selgitas välja probleemi, näitas õige suuna ning aitas hädasolijal koolipäeva sisse elada. Algkooliajal pandi õpilast hästi tähele, võib olla liigagi, nii võis saada ju ära hellitatud.
Kord inglise keele ukse taga komistas ta omaenese lahtise kingapaela tõttu. Selle peale mööduv gümnasist, veendudes, et midagi tõsist ei ole, lohutas sõnadega: „Don`t worry, be happy.“ Hetk hiljem astus ligi keegi hoolitsev võõrkeele õpetaja ja ütles mahedal häälel: „Can I help you, my dear.“ Ta vastas kohusetundlikult: „ise kukkusin.“
Põnevate koolipäevade möödudes leidis Õpilane tihti end mõlemas rollis, nii märkajana kui ka märgatavana. Rohkem meeldis märgata meeldivat, sest siis oli lootust nendest ka osa saada. Kuid tuli ette ka olukordi, kus õpetajad nö soliidselt suunasid tema tähelepanu asjaoludele, millega kokkupuude oli piisavalt ebamugav.
Põhikooliaastatel ei olnud Õpilasel aega ega tahtmist abivajajate peale mõelda, tegemisi oli teistetagi küllaga. Samuti ei olnud lapsevanematel aega Õpilasele piisavsalt tähelepanu pöörata, ta pidi ise hakkama saama.
Kord Vabaõhumuuseumis seigeldes, eksis metsa nende klassi uus õpilane. Selle asemel, et teda otsima asuda, viskasid poistega dušširuumis nalja, et küll pimedaks koju jõuab. Niipalju siis märkamisest.
Neil aastatel oli tegemist pideva olelusvõitlusega. Iga õpilane püüdis välja mängida enda nö tugevamad kaardid. Emotsioone pakkuvad momendid ei jäänud tähelepanuta. Kord võimlemises kangiharjutust sooritades prantsatas Õpilane põrandale. Saalisolijad jäid ehmunult vaatama. Õpetaja lisas vaid, et ta ajaks ennast kiiremini püsti ja tuleks eest ära, teised tahtvat samuti harjutada. „No ei ole viga,“ mõtles Õpilane: „vähemalt midagigi pandi tähele.“ Õhtul oli võimalus seda lugu kallegi Facebooki seinalt lugeda, et olnud päris ilus kukkumine. Moblaga filmitud video oli samuti lisatud.
Gümnaasiumieas puutus Õpilane kokku millegagi, mida ta varem ei osanud endale teadvustada. Talle hakkas tunduma, et ühiskond, kool, kaaslased, sõbrad ja õpetajad ootavad temalt veel midagi. Aja möödudes hakkas Õpilane aimama, millega on tegu.
Kool ja õpingud nõudsid pealehakkamist ja sihkindlust. Ta pidas täiesti loomulikuks eesmärgiks hästi õppida ning sellejuures mitte unustada ka väga vajalikku puhkust. Ta oskas rohkem märgata iseennast, mis ei tähendanud aga enesekesksust. Sest viimase puhul võisid inimesed hakata sinu ümbert kaduma.
Leidus päevi ja momente mil Õpilane soovis, et teda ei märgataks. Kui midagi saab liiast, siis see võib olla tüütav. Nii oli toimunud see ühe klassikaaslasega, kes mõnda aega karkudega koolimajas ringi klobistas. Pidevad abipakkumised olid muutunud häirivaks, ta sai endaga hästi hakkama.
Miks ühes tunnis kaasõpilane provotseeris õpetajat. Kas see oli loomupärane teadmistehimu või kius? Sellele õiget vastust ei saadud. Teises tunnis oli Õpilane sooritanud arvestuslik töö hindele A, millest õpetaja tunnustuse eesmärgil ka kogu klassile teada andis. Selle peale kostus kaaslaste seast tunnustavat üminat – see oli märkimisväärne. „Tore,“ mõtles Õpilane „me kõik teame selle aine õpetaja ja ka hinde tõelist väärtust.“
Oo, ühel ilusal aastaajal toimus kogu klassiga paaripäevane meeleolukas kultuuriline - sportlik väljasõit. Juhtus nii, et mõned asetleidnud sündmused ei järginud elementaarseidki kodu ja koolikorra väärtusi. Peab mainima, et selle toreda reisi vältel jättis õpetaja üht – teis märkamata ning tänu sellele säilis paaril klassikaaslasel võimalus selles koolis õpinguid jätkata – siin ei olnud küsimus õppeedukuses.
Kus jookseb piir vajaliku ja mittevajaliku märkamise vahel? Sellele küsimusele ei olnud konkreetset vastust. Märgates ümbritsevat, annab see võimaluse saada kogemuste võrra rikkamaks. Märkamises peitub palju elu edasiviivat jõudu. Näidates välja, et märkad võib juhtuda, et muudad maailma. Alguse võib saada mõni suurepärane lugu või on see koguni läte mõnel unistuse täitumisele. Nendel aastatel ta õppis märkamist.
Ühel ilusal hommikul juba abituriendina kooli hilinedes, märkas Õpilane koolimaja ühes näiliselt lõpututest korideridest nukralt seismas Väikest Õpilast...
Teatriteadlane Voldemar Panso on omal ajal öelnud: „Kuidas me linnades üksteisest mööda elame, kaugeks ja üksikuks kipume jääma, kuigi oleme litsutud ühte trammivagunisse või ühte kaubamajasse. Ma ei tea ega tunne neid, kes elavad samal koridoril, rääkimata neist, kellega elame sama katuse all. Me tunneme inimesi rohkem aukraadi kui iseloomu järgi, me laseme end petta sellest, mida inimene oskab, ega märka seda, mis inimene on.“
Minul jääb lisada vaid, et seda lugu kirjutades võis ka midagi olulist kahe silma vahele jääda.
Erki Kivinukk
16.01.2012
Hämaras talveöös
Hämaras – hämaras talveöös
mööda lumiseid radu,
uitab üks mõte,
üks lootus,
üks usk …
et uus aasta oleks parem,
oleks otsimiste rikkam
ja leidmiste rõõmsam.
Et jätkuks tervist ja õnne!
09.01.2012
„Jällegi õitsevad roosid !“ Selline reklaam oli ilmunud möödunud sajandi algupoolel ühe väikelinna ajalehes, igaaasta, suve hakul. See oli teadaanne ühelt roosikasvatajalt, et kätte on jõudnud suve kaunim aeg, rooside õitsemise aeg.
Täna võime ütelda: „Jällegi on saabunud jõulud!“ See on aeg, mis meid igaüht kõnetab ja mingi emotsiooni loob. Kes pahandab, et ilm ei ole jõuludele kohane, või on muret ettevalmistusega. Teised rõõmustavad vabadest päevadest ja rõõmsatest, eelseisvatest kohtumistest. Lapsed ootavad kingitusi ja plaanitakse ilusaid hetki pereringis. Usun, et ühel või teisel moel on jõulud meid kõiki puudutamas. Need pühad ei jäta kedagi ükskõikseks.
Üks, mis jõuludega kaasas käib mahub märksõnade alla nagu märkamine, hoolimine, tähelepanemine. Jõulud on otsekui headuse pühad. Aidatakse kodutuid, tunnustatakse tublisid inimesi ja ollakse nende üle uhked. Kogutakse raha heategevuseks, et toetada ja aidata. See on tore ja hea. Vahel vaid mõtlen, et miks selleks on vaid jõuluaeg, kus märkame ja hoolime. Miks on nii, et koos jõulukuuse väljaviimisega viime välja ka kõik selle, mida headuseks nimetatakse. Võiksime ju olla koguaeg inimesed, kõigi heade omadustega, mis meis on. Inimesed, kelle süda on avatud ja täidetud kõige heaga, heaga, mis tuli ilmsiks Pühal Ööl.
Õnnistatud jõuluaega ja head uut aastat soovides
Jaak Aus
Advent 2011
ARMASTUS
12. detsembri hommikul astus meie koolis üles 11A klass armastuseteemalise kavaga. Rääkisime sellest, et keegi ei kujuta elu armastuseta ette, aga armuvalust pigem loobuks. Armastusavaldused on muutunud ajas ja mis on mõeldav praegu, polnud seda varem. Seda illustreeris Luise Leemet Tatjana kirjaga Oneginile. Meie näitetrupp etendas katkendi A. Kivirähki Rehepapist, et anda edasi arhailist armastust, kosjaskäimist ja armuvalus nõia abi otsimist. Kava lõpetas film, kus RaM Kooli õpilased andsid meile teada, mis on armastus, mis värvi ta on ja keda nad ise praegu armastavad.
Filmi saab näha SIIT.
Elle Penart
12.12.2011
KODU JA KODUTUS
Kodu, see lühike, lihtne, ilus sõna omab erinevate inimeste jaoks erinevat tähendust.
On inimesi, kellel on kodu ja on inimesi, kellel seda pole.
Inimesed, kes on kaotanud kodu ja sattunud tänavale, mõtlevad kindlasti, kas nad oleksid saanud midagi teisiti teha.
Kas meie saaksime kuidagi kodutuid aidata?
Igaüks meie seast saab ise teha oma panuse, et kodu oleks kodu. Mis on sinu panus sinu kodule. Mõtle? Mis teeb sinu kodust kodu? Ema, isa, lapsed, oma maja või korter... Mis tekitab kodutunde.....?
Kodu on koht, kus me saame teha asju, mis meile meeldib, teha asju koos perega, see on kõige suurem nauding.
Reisil olles tunneme tihi igatsust oma kodu järele. Koju tagasi jõudes on jälle hea magada omas voodis. Tunda oma kodu lõhna. Kas olete tähele pannud, et igal kodul on oma lõhn?
Kodu ongi paik, kus sa saad ennast vabalt ja hästi tunda. Kodu on kodu siis, kui igaühel on seal ruumi.
Kohe on tulemas jõulud. Jõulude ajal muutub kodu eriliseks väärtuseks. Pereliikmed tulevad kokku, toimuvad mõnusad äraolemised.
Veetke see imeline advendiaeg oma armsates kodudes pere keskel.
Kairi Palusoo
05.12.2011
OOTUS
Detsembrikuu nädalaid enne jõule on ammusest ajast peetud ootuse ajaks. Soovin teiega jagada ühte vana ootamise lugu teadmata autorilt.
Kristina Rajando
28.11.2011
LUGU EIDEKESEST, KES JUMALAT KÜLLA OOTAS
Elas kord eideke, kellele Jumal oli lubanud, et tuleb talle sel päeval külla. Eideke oli taolise lubaduse üle ütlemata uhke. Ta küüris ja koristas, küpsetas ja kattis laua. Siis asus ta Jumalat ootama. Äkki koputas keegi uksele. Vana naine avas ruttu ukse, kuid nähes, et väljas seisab vaid vaene kerjus, kostis ta: „Oh ei, jumala pärast! Mine kohe oma teed! Ma ootan just Jumalat külla, ega saa sind praegu küll sisse lasta!“ Ta palus kerjusel lahkuda ja sulges tema järelt ukse. Mõne aja pärast kostis taas koputus. Seekord ruttas eideke veel kiiremini ust avama kui esimesel korral. Kuid keda ta nüüd nägi? Ainult ühte vaest vana meest. „Ma ootan täna Jumalat külla. Mul ei ole tõepoolest aega sinuga tegeleda,“ kostis eideke ja sulges vana mehe nina eest ukse. Natuke hiljem koputas jälle keegi naise uksele. Ja kui ta ukse avas, nägi ta taas sedasama kerjust, kes oli räbalates ja näljane ja palus südantlõhestavalt, et vana naine annaks talle veidi leiba ja öövarju. „Ah, jäta mind ometi rahule! Ma ootan Jumalat enda juurde! Ma ei saa sind sisse lasta!“ Nii pidi kerjus oma teed minema ja naine asus uuesti ootele. Aeg läks. Tund tunni järel. Juba oli õhtu jõudmas, kuid ikka veel ei olnud Jumalat kuskil näha. Vana naine muutus üha murelikumaks. Kuhu Jumal küll nii kauaks jäi? Lõpuks oli aeg nii hiline, et naine läks murest murtuna magama. Ta uinus peagi. Unes ilmus talle Jumal ja ütles: „Kolm korda tulin ma su ukse taha ja kolm korda ei lasknud sa mind sisse!“ Alatest sellest päevast ei saada need, kes seda lugu kuulevad, ukselt tagasi ühtegi külalist. Sest ei või ju kunagi teada, kes see tulija on? Kes tahaks siis Jumalat mitte sisse lasta?
LAPS JA VANEM
Oma mõtiskluse aluseks võtan argipäevast ühte dialoogi tsiteerida, mis ilmselt paljudele nii omane tundub. Või vähemalt tuttav. Vanem: „Kuidas sul täna läks“. Laps: „Normaalselt“. Tsitaadi lõpp. Kahjuks ka dialoogi lõpp.
Sellise kiire dialoogi hüveks on kindlasti see, et jutt on kiirelt läbi ja saab rahulikult oma mp3- mängija klapid kõrva tagasi susata ja taas oma maailma sukelduda.
Mõtisklus siinjuures ei lõpe, vaid läheb edasi järgmise tsitaadiga. Tsitaadiga, mis ilmselt kõigile teisme-aastais olnuile kas sisemologoogist või sõprade seltsis räägitust tuttav ja kõlab enamasti oluliselt emotsionaalsemalt: „Mu ema/isa ei mõista mind absoluutselt!!!“ On see ju hirm frustreeriv, kui vanem ei mõista oma järelkasvu elementaarset muret või pakub välja lahendusi, mis tema olukorda võiks vaid hullemaks teha. Kui üldse kuidagi sellega suhestub.
Mõistmine eeldab jagatud konteksti. Kui varateismeline tütar küsib isalt, et kas too saab tüdruku reedel kell 11 Venus Clubi visata, kus ülikooli kutid teda juba ees ootavad, võib tema isa vastus olla kantud enam adrenaliinitulvast kui millestki muust. Lihtsalt möödunud nädalast on tal teadmata, et kooli heategevusprojekti raames on ette valmistatud Venus Clubi ruumes terve klassiga ühe happeningi filmimine koostöös filmitudengitega. Reedel, kell 11 päeval.
Ja kui lihtne logistiline küsimus võib tekitada sellist arusaamatust, mis siis veel rääkida tõeliselt keerulistest asjadest nagu tunded ja suhted.
Jagatud kontekst ei teki iseenesest. Ega e-kooli lugemisest. Jagatud kontekst tekib jagamisest. Laps, kes vaevub oma vanema küsimuse peale laskma silme eest läbi oma päeva olulisemad sündmused ja neid oma vanemaga jagab, omab oluliselt paremaid võimalusi saada oma vanema poolt mõistetud. Rääkimata sellest, et igas päevas võib olla midagi, mis väärib meelde jätmist ning just kordamine on teatavasti tarkuse ema.
Asjal on ka teine pool. Stephen Covey poolt sõnastatud eduka inimese üks seitsmest harjumusest on „esmalt püüa mõista, siis olla mõistetud“. Enamusel meist on vajadus, et meie muret ja rõõme mõistetakse. Soovitavalt täpselt samuti nagu meie ise oma asju mõistame. Aga kui me kõik tahame seda, et meid mõistetaks, peab ju keegi kusagil olema ka see inimene, kes mõistab. Seega on igas suhtes arukas otsida kahepoolset mõistmist ja kahepoolset jagamist.
Mõistmine tuleb hoolimisest ja uudishimust. Ehkki enamus lapsi armastab oma vanemaid, oskavad ainult vähesed neist tõeliselt ja teadlikult hoolida. Imik suudab maailmas tajuda vaid enda vajadusi – kui kõht on tühi, siis ei ole tema jaoks ju absoluutselt mingi küsimus see, et ema võiks kell neli öösel magada tahta. Kasvamise ja sotsialiseerumise käigus tekib enam hoolitsemist, ent sügavam hoolimine areneb enamasti välja täiskasvanuks saades. Kui sellele ei mõtle, taandub vanem üsna sarnasesse rolli taksojuhi, koka või koristajaga, mis eksisteerib vaid selleks, et lapsel oleks mugav ja ta jõuaks õigeagselt kooli.
Enamuselt vanematelt tuleb küsimus, „kuidas päev läks“ kergesti. Ja seda mitte kontrolli pärast, vaid uudishimust ja hoolimisest.
Mõelge nüüd korra, kas teie vanemad on teile tähtsad. Ja kas te neist hoolite. Kas te hoolite neist nii palju, et tunda huvi, kuidas nende päev möödus? Või püüda neid mõista?
Üllatage järgmine kord oma vanemat, kes teilt küsib päeva tegevuste kohta, millegi sisukamaga kui „norm“ või „hästi“. Veelgi suurema üllatuse kutsub esile südamest tulev vastuküsimus, kuidas nende päev läks. Halvimal juhul võimaldab see esimesel korral lihtsalt oma hämmeldunud vanema naljakat nägu näha. Enamusel juhtudel aga aitab see kindlasti kaasa mõistmise paranemisele. Mõlemalt poolt.
Taavi Jakobson
21.11.2011
ELUKAAR
Kui õpetaja Jaak Aus mulle teema "Elukaar" andis, siis ütles ta, et vaata, kas see kaar ikka on nii väga kaar.
No vaatame siis koos, mis ta on ja kas ta on.
Tänapäeva psühholoogiateadus joonistab inimese elukaare tähistades kõigepealt tõusvas ja seejärel langevas joones tema füüsiliste omaduste kasvu ja kahanemist järgmiste etappidena:
Imikuiga 0-1
Maimik 1-3
Koolieelik 3- 6/7
Kainik 6/ 7 - 11 /12
Mürsik 11/ 12 - 15/16
Noorukiiga 15 / 16 – 20 /22
Varane küpsusiga 22 – 35
Hiline küpsusiga 35- 60
Elatanuiga 55 -75
Vanuriiga 75 - 90
Kuid ons inimene vaid midagi materiaalset? Mis on põhiline, mis eristab inimest näiteks konnast või tammepuust või inimahvist? On üks ütlemine, et inimene on segu loomast ja inglist ja igaühe valida on, kummale ta rohkem sarnaneb. Kui nüüd lähtuda sellest, et iga inimese sees on üks inglitele omane igavene, hea ja tark alge, siis tuleb leppida sellega, et see on silmale nähtamatu nagu inglid isegi. Kuid kumb on põhiline? Kas nähtamatu või käega katsutav? Mida rõhutas, kui oma elus kõige tähtsamat, meie kooli 1. septembri kõnes kogu kooliperele abiturient Sanna Kartau tsiteerides "Väikest printsi"? Eks ikka seda, et kõige tähtsam on silmale nähtamatu, kõige olulisemat näeb vaid südamega.
Kui nüüd elukaart vaadata sellest vaatevinklist, siis ehk on ta äkki hoopis vastupidi kaardus?
Ehk on väikesed vastsündinud kaare alguses ühes ülemises otsas, vahetus läheduses taevale? Kes kunagi hoidnud süles pisikest beebit, on kindlasti tundnud iseäralikku igaviku hõngu, suurt rahu ja tohutut ebamaist rõõmu. Kui selged on laste silmad, kui palju on nendes usaldust ja kuidas nad tekitavad täiskasvanutes soovi neid hoida ja kaitsta! Laps kasvab ja õnnelik on inimene, kes teda sel teel saadab ja koos lapsega uuesti maailma avastab tema siira pilgu kaudu.
Eks hilisem elu toob keerdkäike, õppetunde, katsumusi. Kindel on see, et igas vanuses inimese elu saab olla lõputult põnev, täis valikuid ja heitlusi. Ikka see nähtamatu osa inimesest soovib küpseda, kuhugi pürgida, midagi õppida ja nõuab tööd enda kallal. See ei lakka tegelikult kunagi, kuigi võib juhtuda, et seda ei panda tähele ülearu maises, askelduste või hoopis meelelahutustega täidetud argirutiinis.
Vastsündinute kohta öeldakse, et rauga näoga ja vanainimeste kohta, et nad muutuvad tagasi lasteks. Mäletan oma vanaema, kes tõesõna oli ingel. Tegelikult olen sedasi rääkimas kuulnud päris mitmeid inimesi. Mu vanaemal olid valged juuksed, ta kandis prille ja iga päev peas rätti ning ees põlle. Alatasa ta toimetas vaikselt, ärkas varahommikul, tegi pliita alla tulle ja asus askeldama. Temas oli midagi, mis muutis kogu meie kodu ja isegi kõiki inimesi, kellega ta kohtus, kuidagi valgusküllasemaks. Vanaemast õhkus soojust, helgust, ta oli lõputult kannatlik ja hoolitsev, lausa isetu ning ebamaine.
Tean küllaga vanainimesi, kelles on palju elutarkust, sügavust ja alandlikkust, mis teeb väärikaks. Targalt vaagitud elukogemus on kirgastunud hingerahuks, leplikkuseks ja tänulikkuseks. Nad asuvad pärast pikka elatud elu kaare teises ülemisest otsas, taaskord taevale lähedal. Kas saab olla suuremat väärtust, kui oma ainsa ja igavese eluga jõudmine tagasi... kuhu, kas koju? Kuhu siis ikka tagasi jõutakse?
Jaak lisas tookord, et vaata, kas see kaar mitte üks lõputa sirge ei ole? Kui ta pole kaar, siis ega ta päris joonlauaga tõmmatav sirge nüüd vist ka pole. Lõputa küll, aga kuidas joonestada elu kulgu, kui elu on nii dünaamiline, nii muutuv ja liikuv? Siin oleks kujutamiseks vaja kolme- või enamadimensioonilist võimalust.
Üks võimalus on näha kulgu hoopis spiraalina. Elu on etapiline ja et mitte oravana ringiratast liikuda, tuleb tõusta aina järgmisele tasemele. Kuid selleks tõusuks on vaja pingutust ning teatud "üleminekueksamite" positiivset sooritamist. Tihti korduvad iga inimese elus sarnased teemad ja aina uuel tasemel. Väike laps kasvab justkui iseenesest, kuid kasvu käigus korjab kaasa ka probleeme, mis on koormaks, kuni leiab mõnel järgmisel ringil abi nende lahendamiseks.
Kui nüüd loobuda elutee joonestamisest ja hoopis joonistada, siis tuleb silme ette üks ammune võrdpilt viljakõrrest. Iga inimese elu on kui üks viljakõrs. Sel on juured, mille puhul on otsustav pinnas - kui toitev see on, kas juured saavad piisavalt sügavale kinnituda, kas saavad kätte vajalikus koguses ja väärtuses vett ning toitaineid. Kui kõrreke kasvab, siis on tal kahesuguseid perioode. Ikka vaheldumisi kiire kasvu ajad ja siis sõlmekohtade moodustumise ajad. Nende viimaste puhul võib tekkida tunne, et midagi ei toimu ega liigu, kasv on paigal või kestab vaid üks kannatus. Alles hiljem selgub, et sõlmekohad annavad taimele tugevuse, nii ei murdu ta tuultes ega tormides ja mis põhiline, jaksab moodustada ja kanda viljapead. Nii ongi otsustav igaühe juures, millist vilja ta kannab. Inimese viljad on tema teod, tema kiirgus ja mõju teistele inimestele, kas teistel on temast rõõmu, kas ta muudab maailma paremaks. Aga seda ei saa juhtuda, kui inimene pole alustanud tööga oma sisemise nähtamatu iseenda kallal. Veel näeme, seda ei saa juhtuda, kui pole sõlmeaegu ning muidugi ka kasvuaegu ning mis kõige olulisem, põllu peremeest.
Praegu on aastaringis ülisoodus sõlmeaeg, et mõelda elu peale, sest loodus on väga vaikne ja pime. Tänasest peaaegu sama kaugel on selja taha jäänud hingedepäev ja ees ootav esimene advent, millega algab liikumine jõuluöö suunas, kus valgus vaikselt ja võidukalt murrab pimeduse. Vanasti mulle kõigist kuudest kõige vähem meeldis november. Ilm on pime ja sompus, kõikekatvat valget lund ka veel pole ning jõulud nii kaugel! Aga kuidas nüüd tunnen, kui õigel ja hädalavajalikul kohal on üks täiesti pime ja vaikne aeg! Ilma selleta pole ju üldse võimalik mõista elu ega mõelda tervet hulka hädavajalikke mõtteid, mida on võimalik mõelda ainult vaikuses ja pimeduses!
Liivika Simmul
14.11.2011
PÜHADUS MINU ELUS
Pühaduse mõistet võib käsitleda nii sakraalses kui ka profaanses st ilmalikus tähenduses. Religioossest vaatevinklist oleks mul seda teha keeruline, kuna ma ise ei ole religioosne selle sõna tavapärases mahus. „Pühaks“ me peame midagi erilist, mis omab me jaoks mingit olemuslikku ja ajatut tähtsust. Mõelgem sõnadele – pühapaik, pühakiri, pühapäev, pühakoda, pühad.
Me elame siin maailmas ajaliselt ainult ühe viivu, seepärast on oluline määratleda, mis on „püha“ Sinu enda jaoks. Loomulikult on neid erilisi tähiseid mitmeid. Tahtsin valida kolm, mis minu jaoks kõige olulisemad, kuid ikka tuli kokku neli. Kõigepealt kolm suurimat kinkijat ja ühtlasi ka kingitust minu ümber, kelle suhtes ma erilist tänu ja aukartust tunnen – EMA, tõelised SÕBRAD ja MAAILM kus me elame. Kui ma mõtlen, mis neid ühendab, siis eeskätt isetu ja tingimusteta armastus – selline, mis eeldab ja kohustab meid samaväärseks.
Kõik me oleme kuulnud paavsti või Dalai Lama poole pöördumisi sõnadega „Tema Pühadus“ - tähendab see mitte nende endi „pühaks“ kuulutamist, vaid pühad on nende teod või peaks olema.
Neljandaks suureks ja eriliseks kingituseks meile on meie ANDED – kasutage ning arendage neid, need on Teie erilised ja iskilikud võimalused.
Kõik Teie kingitused loovad Teile võimalusi, aga ka kohustavad!
Rein Rebane
07.11.2011
MEIE JUURED
Taim vajab juuri selleks, et ellu jääda.
Juurtelt lõigatud taim võib vaasis mõnda aega küll elusana näida,
kuid siis ta närtsib (üks kõik kui hoolsalt vaasis vett ei vahetaks).
Inimene ellujäämiseks juuri ei vaja.
Juuri ajab inimene selleks, et inimene olla.
Juurtelt lõigatud inimene võib küll mõnda aega inimese moodi välja paista, kuid…
Meelis Holsting
31.10.2011
MINA JA MINU PERE
Elame küllalt ratsionalistlikul ajastul, kus kõik peab olema teaduslikult seletatud, defineeritud ja mõõdetud. Nii ka perekonna mõistes on defineeritud perekonda mitmeti: tuumikpere, kärgpere, leibkond, kasupere, kasvupere jne. Räägitakse kooliperest ja perekoolist ning sõna perekond on kasutusel olukordades, kus ei saagi aru, mis ja kus siis see minu pere on.
Kui jätta välja see kõige lihtsam arusaam perest, kuhu kuuluvad kõige lähedasemad ja armsamad inimesed, võiks pere mõiste kanda ehk hoopis tunnete tasandile. Kas võiksime pereks pidada kõiki neid kooslusi, kus valitseb armastus ja austus - olgu selleks siis ratsionaalsed määratlused või laiemad inimrühmad.
Kui tuua näiteks kool, siis koolipere võiks olla toimiv juhul, kui selles koosluses armastatakse ja austatakse kõiki, kes sellesse kuuluvad. Rõhutan: kõiki. Perekond ei saa toimida eeldusel, et mind armastatakse, vaid ka mina pean armastama, austama hoolima ja lugu pidama. Kui seda aga ei ole, kas siis on peret või kas saan oodata, et mind võetaks pere täisväärtusliku liikmena?
Loodan, et oleme pereliikmed, nii kodus, koolis ja ehk ka ühiskonnas.
Jaak Aus
17.10.2011
MEIE LEIB
Usun, et me võime oma kooli pidada eriliseks ka toidule osaks langeva pühendumuse tõttu. Meie sihiks on jõuda koolitoidu osas valdavalt kodumaisele tervislikule toiduvalikule, isetehtud kodused küpsetised kaunistavad meie pidupäevi ning me naudime ühiseid toiduvalmistamisi. Rääkimata toiduvalmistamise õppetundidest, millest väga paljudes koolides üksnes unistatakse. Võib südamerahuga tõdeda, et paljude inimeste jõupingutuste tulemusena on meil piisavalt tarkust ja võimalusi toidu osas rahulolev olla.
On ka teine pool, mis kahjuks vähem tähelepanu saab. See on austus ja teatav alandlikkus mida võiksime toidu osas enam tunda. Suhtumises toidu ja selle valmistajate vastu avaldub meie inimlik pale. Julgeksin isegi võrrelda, et teadlikust toiduvalikust sõltub meie füüsiline tervis, kuid viisist, kuidas suhtume igapäevasesse leiba ja selle valmistajatesse, sõltub meie vaimne tervis. Kas mõtleme piisavalt sellele, kuidas toit meie lauale jõuab? Kas oskame meeles pidada tänusõnadega neid, kes meile parimat soovides toidu lauale toovad? Või neid, kelle tarkuse, oskuse ja tugevuse läbi söök üldse võimalik on... Seepärast võtke teadlikult aega ka söögipalveks. Et saaksite oma mõtetes olla tänulik oma vanematele, kes teile toidu lauale teenivad, tänulik inimestele, kelle jõupingutustest toit kasvab ja valmib ning tänulik selle ime eest, et üksteisega nii lähedalt seotud oleme.
Kaie Mei
10.10.2011
Oled leidnud
tungla
enda sees
sestap
liigub valgus
Sinu järel
ja Su ees
Head õpetajatepäeva nädalat!
05.10.2011
MINU KEELED
Keel on vahend, mille kaudu jõuame teise inimese hinge puudutama. See on vahend, mis avab uksi ja võib neid samahästi ka sulgeda. Oluline on mõista meie keeles peituvat väge ja osata seda õigesti kasutada. Kindel on see, et mida rohkem keeli oskame rääkida ja hästi rääkida, seda enam uksi hoiame enda jaoks valla ja seda sügavamalt suudame tabada meile võõraste kultuuride olemust.
Mõnikord võib juhtuda nii, et räägitakse ühte ja sama keelt, kuid ometi ei saada teineteisest aru. Suhtlemises ühise keele leidmine võib osutuda märksa keerukamaks kui lihtsalt „õigete“ sõnade ritta seadmine. Tähtis on ka tähenduste loomine ja koos uute tähenduste loomine. Kui seda saavad teha eestlane koos hiinlasega ja araablane koos ameeriklasega, siis on keel oma funktsiooni täitnud ja maailm muutub ühtäkki väiksemaks, kodusemaks paigaks.
Muusikat peetakse omamoodi universaalseks keeleks, mis toimib kultuuride üleselt. Samas meenutab mulle ka mistahes keele kõla eelkõige just muusikat. Helisegu keeled meie suus kui muusika ja toimigu nad ikka kui erinevaid kultuure ühendavad sillad.
Sigrid Melts
26.09.2011
MIS TEEB MIND ÕNNELIKUKS?
Sellele küsimusele on igaühel vastus teada, aga sõnades on seda sageli väga keeruline välja ütelda. Miks? Sest vastuseid võib olla samapalju kui inimesi, kellelt küsitakse. Iga inimese jaoks on ju ka õnn erinevalt mõistetav ja defineeritav.
Selleks, et olla õnnelik, tuleb millegi poole püüelda ja midagi soovida. Samas on aga mõnikord vaja millestki loobuda. Meil peab olema oskust ja julgust nendel asjadel vahet teha.
Üks 9-aastane tüdruk on ütelnud järgmist: „Alati, kui mul on aega kuhugi jalgrattaga sõita, olen õnnelik. Mul on vabadus minna, kuhu tahan, keegi ei sehkenda minu ümber, olen vaba kui lind. Ei saa olla õnnelik, kui sa pole vaba.”
Olen tema mõtte viimase väitega vägagi nõus. Lisan, et õnnelik on inimene, keda ümbritsevad head sõbrad ja lähedased, kellega rõõme ja vajadusel ka muresid jagada.
Priit Saareleht
19.09.2011
MINU ÕIGUSED
Õiguse tähendust on palju tõlgendatud kui seaduslikku võimalust olla millegi vastu, leida õigustus, et saada oma tahtmist, vabandada oma eksimust või tegematajätmist või siis hoopiski hoolimatust ja laiskust. Seega on õigused seotud kasu saamisega.
Ja kui meil oleksid ainult õigused, siis oleks see lihtne ja tore…
Või siis mitte. Tõenäoliselt oleme me kõik vähemalt proovinud, mida toob kaasa järjekindlalt ja jonnakalt oma õiguse taga ajamine. Väga varsti oleme aga mõistnud, et nii nagu kõigel on kaks vastandpoolt, nii kuulub lahutamatult ka õiguse juurde vastutus.Vastutus kasutada oma õigusi.
Viivi Raudsepp
12.09.2011
Õpilasesinduse poolt saatis sel teemal oma mõtted Alexander Vein:
-Õpilastel on õigus kasutada õppekavavälises tegevuses tasuta oma kooli rajatisi, ruume, raamatukogu, õppe-, spordi, tehnilisi- ja muid vahendeid kooli kodukorras sätestatud korras - meil on ju nii palju selliseid asju (bassein, teleskoop, jõusaal...). Tuletaks õpilastele meelde, et vahest tasub näiteks ka kauemaks kooli jääda ja veidi "chillida". :)
-Gümnaasiumihariduses toetatakse võrdsel määral õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut ning tema individuaalsetest eripäradest ja isiklikest huvidest tulenevate haridusvajaduste rahuldamist. Gümnaasium loob igale õpilasele võimalused tema võimete maksimaalseks arenguks tema eelistusi arvestades, loovaks eneseteostuseks, teaduspõhise maailmapildi kinnistumiseks ning emotsionaalse, sotsiaalse ja kõlbelise küpsuse saavutamiseks. - Siinkohal võiks innustada õpilasi rohkem nö "oma rida ajama", st proovima leida oma tõelisi huvisid jms ning leida võimaluse korral väljund nendeks esseesid, referaate, ettekandeid jms tehes. Mõnes aines, kui tunniteema haakub näiteks kellegi huviga, siis ehk soosida lausa koostöös tunni läbiviimist (õpilane-õpetaja). Selline asi motiveeriks õpilasi ja kinnistaks, et õppimine ei olegi kohustus, vaid on eneseleidmine, enda huvidega tegelemine ja võimalus omavahel kultuurilist/intellektuaalset diskussiooni aretandada, mitte lihtsalt õpikut pähe tuupida.
-Gümnaasium korraldab õpilaste teavitamist edasiõppimisvõimalustest ja tööturu üldistest suundumustest ning tagab karjääriteenuste (karjääriõpetus, -info või -nõustamine) kättesaadavuse. - Meil on sellega tegelikult päris hästi: paljud vilistlased leiavad rohkelt abi koolist, et planeerida oma tulevaseid õpinguid (nt välismaal) või karjääri (tutvused). Panna õpilased juba mõtlema (lähtudes ka eelmisest punktist), et kes nad on ja kes nad olla tahavad, mida tulevikus teha ja kuidas saaks selle nimel juba koolis samme astuda.
-Veel üks huvitav materjal on SIIN lugemiseks ja tutvumiseks. Sealt leiab palju huvitavat, kuid minu meelest on just 3. peatükk selline huvitavam, mida võiks isegi tsiteerida.
Parimate soovidega,
Alexander, 12b
ALGUS
Iga asi saab millestki ja millalgi alguse. Algus on sünd ja päikesetõus, teekonnale asumine, loomine ja valgus. Alguses on ka ootus, lootus, unistused, lubadused, rõõm, ärevus, risk, äratundmine, võimalused, salapära, uudsus. Ta võib olla arglik, ebalev ja täis uusi avastusi. Aga ka justkui tundmatus kohas vette hüppamine või sinna visatud saada. Mõnikord on algus hoopis millegi lõpp, hävitamine, hukatus või pettumus. Uute asjade ees tunneme sageli hirmu ja vastumeelsust, oleme umbusklikud, sest teadmatus hirmutab. Uue tee valik on seotud vastutusega iseenda või teiste ees. Algus võib sõltuda sellest, kuidas teda on ette valmistatud, vahel aga ei ole ettevalmistusteks võimalustki...
Kaido Kreintaal
05.09.2011