Minu lasteaed
Kristiina Kivil,
lasteaia üks esimesi õpetajaid.
Kuidagi juhtus nii, et Veskimöldre lasteaias töötades ma ei teadvustanud endale, et meie missioon oli "märgata ja uskuda imesid meie sees ja meie ümber". See-eest teadsid need, kes olid lasteaia loonud. Nad teadsid sedagi, et parim õpetaja on eeskuju ja kogemus, ning tähtsaim antakse edasi mitte sõnade, vaid kogu oma olemuse ja tegevusega. Lasteaia esimene juhataja Signe näitas, kui oluline on imetleda ja uurida elu saladust ning avastada inimeseks olemise võlu.
"Kui te tahate kasvatada häid lapsi, tehke nad õnnelikuks," on öelnud Oscar Wilde. Tegelikult on õnnelikkus lapse loomuses, meie asi oli seda lihtsalt hoida.
Ma imetlen ikka seda vaba innukust, millega lapsed huvi pakkuvasse tegevusse sukelduvad. Ühel õhtusel külaskäigul lasteaeda jäi mulle silma, kuidas pool rühma omal algatusel laua taga ajakirjadest pilte välja lõikas. "Oi kui vahva!" märkisin õpetaja Karmenile. "Aga nad ongi nii pühendunud," ütles ta rõõmsalt. Ja pole ka ime. Täpselt samamoodi näevad lapsed seda, kuidas Karmen pilte seinale riputab, midagi rühma kaunistamiseks meisterdab või lapsevanematele mõeldud kaarte alustab või lõpetab. Tema suhtumises peegeldub midagi koostöö olemusest - laps teeb nii palju, kui laps oskab, ja just nii, nagu tema oskab.
„Lasteaeda luues kinnitati üheskoos ja üksteisele, et Veskimöldre lasteaed saab olema paik, kus laps on alati oodatud ja armastatud, saab takistamatult areneda just talle omases suunas ning vabalt ja julgelt mõelda ja tegutseda," räägib Tea. Aasta planeeritakse põhjalikult, nii et see oleks inspireeriv nii lastele kui õpetajatele. Läbi aasta on palju teemanädalaid ja pidupäevi, mille rõõmu saladus on see, et kõike, mida tehakse laste või vanemate jaoks, tehakse ühtlasi ka enda jaoks.
Õpetaja – nagu lapski - on Veskimöldres armastatud ning saab vabalt ja julgelt mõelda ja tegutseda. Lasteaiaga hüvasti jättes tundsin, kui soojad olid Anu sõnad mulle. Võisin olla kindel, et mind oli hinnatud. Samasugust soojust olin tundnud kõikidel sünnipäevade tähistamistel või ühistel väljasõitudel. Õpetajad tunnevad, et neid toetatakse ja usaldatakse. Usun, et sama tunnevad ka lapsed.
Hannes Tamjärv on Rocca-al-Mare kooli loomisest rääkides öelnud: "Ühtki tõsist asja ei saa ilma uskumiseta teha. On väike paradoks, et uskuda saab vaid nendesse asjadesse, mis on uskumatud. Või vähemalt osa peab olema uskumatu, et rakenduks tööle uskumine. See rakendumine esiteks liidab ja teiseks käivitab." Võib-olla liidab Veskimöldre eluolu igapäevaseid loojaid usk heasse ja hea väesse, usk, et iga laps on loomult hea ja väärt headust.
Suurimaid imesid Veskimöldres on rõõm tööst. Ütlen ausalt - mina seda siis veel ei osanud. Mina tundsin, et tööd on kohutavalt palju ja lapsed võtavad kogu energia, mis mul on. Alles oma lastelt hakkasin tasapisi õppima seda mina ise olemist, mis jätab mulle võimaluse ka neilt midagi vastu võtta – nimelt neid endid. Aga Karmen oskab seda hästi: „Oh, mu mees ei jõua seda õhtuti kodus ära kuulata. Lapsed jagavad nii palju omakasupüüdmatut armastust, tulevad ja kallistavad... Me veedame nendega koos terve pika päeva ja nad hakkavad meid armastama ja hoidma.“
Ühegi töö tasu ei ole ainult rahas, ja võib-olla lastega töötamise suurim tasu on see, et lapsed hakkavad meile näitama seda nägu, mida nemad meis näinud on. Me saame lastele õpetada, mis on elus aega ja energiat väärt vaid sellega, et näitame seda ette – pidades oma tööd ja pingutusi väärtuslikuks ja tehes seda armastusega, ning hinnates end ümbritsevaid inimesi.