Nädala mõtisklus
LIHTNE MÕTE
Tihti taban end mõttelt – mis seal salata, olen aru saanud, et pea kogu ülejäänud tutvusringkonnalgi on seda ette tulnud – et kõike on liiga palju. Küll tööd, küll õppimist, ühiskondlikku tegutsemist, suhtlemist, kodutöid. Ning selle tulemusena kipume suhtuma igapäevastesse toimingutesse küsimusega, mis mõte sellel kõigel on, või hoopis lahterdame ühe või teise ürituse/tegevuse valdkonda „mõttetu“. Kui tegevuses ei paista otsest isiklikku kasu, siis on mõttekas loobuda või lihtsalt kõrvale astuda. Paremal juhul, kui hakkame otsima tegevusest omakasu, peame sellega seoses leidma enese jaoks asjale mõtte.
Õpilased korraldavad kooliballi, tantsukursused. Kohal on kümmekond õpetajat, paar vilistlast ja paarkümmend õpilast. Üritus läks korda, kahtlemata. Aga siiski, parafraseerides Mari-Liis Lille tuntuks saanud mõtteviisi, tekib küsimus: mis on sellel pildil valesti? Kas tegu oli järjekordse mõttetusega?
Käes on õhtu. Pere on kodus. Lapsed hüplevad küll ema ümber, küll isa ümber. Üks saadab nad eemale ja teinegi – vaadake teelviisorit, tegelege oma asjadega, mängige oma toas! Põhjenduseks tegemata tööd, lugemata lehed, pesemata nõud... Mis on sellel pildil valesti? Kas õhtutundidel laste küsimustejadale vastamine, legode ja puslede sajandat korda kokkupanemine on kaotanud väärtuse?
On esmaspäeva hommik. Ühes koolis on traditsiooniks koguneda igal esmaspäeva hommikul kokku, et üksteisele kasvõi silmadega tere öelda, mõtteis head soovida. Siiski istuvad mõned tüübid puhvetis, sportlikumad jõusaalis, tagumistes ridades käib elav suhtlus nutitelefoni vahendusel. Laval toimuvat jälgivad üksikud. Mis on sellel pildil valesti? Kas need traditsiooniks saanud esmaspäevad on kaotanud oma mõtte?
Mulle tundub, et oleme unustanud ühe väikese detaili. Kogu see meie igapäev –õppimine, kodutööd, lapsed, töö – koosneb meie võimalustest. Kui kõik toimib iseenesest, siis ehk ei oska me väärtustada seda, mis mõnele inimesele kauge unistus näib. Võimalus ärgata hommikul (mis siis, et väga vara) oma kodus, oma voodis. Võimalus minna tööle, kooli, trenni. Võimalus õppida, kogeda, teada saada. Võimalus olla koos lähedastega ning seda jagada. Ja kõik, mis lisandub igapäevarutiinile, peaks olema justkui boonuseks saada midagi rohkemat, kogeda midagi võimsamat.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu (Artur Alliksaar)
Ingrid Tullus
20.05.2013